Armastus võtabki aega

Postitas Isvara Joogakool 3 kuud tagasi

„Piibel on teie sees – tõeline raamat, veeda, tõeline teadmine. Võtke oma juhtnöörid endast.“ Osho

Just nii! Ainult et, Sina ei ole Su mõistus ja tema räägitavad lood, õpitud ja loetud teadmised, omandatud hinnangud ja uskumused. See Sina, see omaenda pühakirja ja tõelise teadmise allikas, on sellest kõigest vaba. See teadmine ei põhine ühelgi õpitud teadmisel. See ei olegi teadmine, vaid mõistmine. Mõistmine tasandil, mida mõistusel ei pruugi olla võimalik selgitada. See on teadmine, mis lihtsalt on. See teadmine lähtub südamest.

Kui Sa valid endale terapeuti või õpetajat või enesearengupraktikat, siis ära vali kedagi või midagi, kes lubab Sind väljastpoolt „korda teha“ – Sa juba oled korras. Ära vali kedagi, kes aitab Sul oma murest lihtsalt „aru saada“ – nii võib meel kas lihtsalt luua vabanduse ja jääda olukorda kinni või panna Sind tundma süütunnet oma „saamatuse“ või „võimetuse“ pärast. Ära vali kedagi, kes ütleb, mida Sa tegema pead – mitte keegi ei saa seda teada paremini, kui Sina ise. Ära vali kedagi, kes ütleb, mis on õige ja mis on vale, mis positiivne ja mis negatiivne – keegi ei saa teada Sinu eest, mis on see Sinu jaoks sellel hetkel.

Vali keegi, kes aitab Sul ennast vastu võtta just nii, nagu parasjagu oled. Vali keegi, kes aitab Sul oma reaalsust tajuda meele loodud moonutusteta ja nõnda aktsepteerida, mitte eitada, moonutada, sellest mööda minna või ainult selgitada. Vali keegi, kes läheb kaugemale aru saamisest, kes aitab Sul tunda, astuda peast südamesse. Vali keegi, kes hoiab Sul käest kinni ja kõnnib Sinuga läbi Su valu, viha, kurbuse ja kõigi tumedate kohtade. Vali keegi, kes julgeb öelda „Ma ei tea“, kuid samas teab, tõeliselt teab, et Sinus on kõik olemas – kes usaldab Sind, Sinu tõelist loomust ja olemust juba enne, kui Sa ise seda teed.

Ja kuna ta usaldab, ei kaota ta lootust, vaid aitab Sul selleni jõuda, kuni Sa avad omaenda tõelise raamatu, omaenda piibli või veeda või koraani. Kuni leiad oma väe ja ressursid, mis pole kuhugi kadunud, vaid lihtsalt eluraskuste, hinnangute ja uskumuste alla kinni jäänud. Mõnikord tuleb selleks, et tunda tõelist armastust või kogeda sügavat orgasmi, kõigepealt tunda ja väljendada viha – ehedalt, vabalt, südamest! Mõnikord tuleb selleks, et lõõgastuda, kõigepealt vabalt tunda kogu oma pinget. Mõnikord tuleb selleks, et olla julge, kõigepealt minna oma suurte silmadega hirmu sisse.

Ma mõtlen, et kui me iga joogatunni praktikad pühendame tunni algul Kõrgemale Teadvusele, tunni lõpus aga täname Kõrgemat Teadvust, aga ka joogasüsteemi loojaid ja Shivat, joogide suurt guru ja õpetajat, siis kas ei täna me ühtlasi mitte iseennast? Kas ei ole mingis mõttes nii, et läbi jooga liigume me selle „kellegi“ poole iseenda sees, iga korraga sammhaaval lähemale? Ma ei taha sellega öelda, et terapeut, sõber või toetaja poleks teinekord vajalik, kuid imeline on aduda ka seda, et seesama jõud, tarkus ja headus on alati ka me endi sees olemas. Kõik, mida vajame, on sellega ühendust saada. Ja jooga tähendabki sõnasõnalt ühendust, ühtsust, üksolemist. See ei ole harjutuste sari, kuigi sooritame asanaid, see ei ole tehnikate teadus, kuigi praktiseerimine nt õnnistamist või pranayamat. See on lõpuks ikkagi meditatsioon, jõudmine ühtsusse, üksolemisse, iseendasse.

Ja iseendasse jõudmine võtabki aega, mis siis, et oleme juba kohal. Nii lihtne on seda teinekord unustada, oodata vastuseid enne, kui on küsimused, soovida kelleltki suunist, mida tegelikult mitte keegi väljastpoolt anda ei saa. Terapeudina on sageli raske püsida puhtas usalduses, mitte püüda liikuda järgmisse faasi, kui inimene ei ole veel sealmaal. Või ka iseennast just samamoodi kiirustada. Nii lihtne on muutuda kannatamatuks, hakata tundma läbikukkumist, kui me ei liigu „piisavalt kiiresti“, et jõuda „kuhugi“. Me unustame, et oleme tegelikult juba kohal. Nõnda ka joogas – miks ma juba ei kuule laya-jooga ülemhelisid? Miks ei ole ma juba valgustunud joogi? Ja kuhu läheb siis tähelepanu? Muidugi sellele, mida ei ole. Selsamal ajal on aga kõik olemas – just selles hetkes, siin ja praegu ja täielik aktsepteerimine ja kohaolu sellessamas hetkes on ka ainus tee tõelisse üksolemisse ja sisemisse rahusse.

Neil hetkil ma kordan endale seda lihtsat tõde, et igaühel oma aeg ja oma tee  oma südamesse – oma usaldusse, oma armastusse, oma vabadusse. Parim, mida enda suhtes neil hetkil teha, on usaldada oma kahtlust, lubada sellel olla, teades, et usaldus on mündi teine pool, mis peagi taas end ette keerab. Parim, mida terapeudina teha, on usaldada igaühe oma aega ja oma teed. Usaldada enne, kui klient ise seda teeb. Parim, mida jooga või mõne teise „aeglase“ vaimse praktika praktiseerijana teha, on jätkata. Sest armastus võtabki aega.

Mariann Kiidron

Kategooria:
  Määratlemata
seda postitust on jagatud 0 korda
 100

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!