Kõigi inimeste sees on varas. See varas teeb kahju teistele elusolenditele, aga kõige rohkem kurja teeb see inimesele endale. Enamus inimesi ei ole isegi vargast teadlikud ja peavad iseennast vargaks. See varas võib võtta ükskõik mis kuju ja esineda nii vaenlase kui sõbrana. See varas on Sinu ego, see hääl, mis pidevalt vatrab ja ketrab Sinu sees. Hääl, mis ütleb:
- Ma ei ole piisavalt hea.
- Mida nad minust arvavad?
- Ma ei viitsi täna trenni minna, tööl oli nii raske ja ma olen väsinud. Teen parem väikse õltsi ja mängin World of Warcrafti.
- Jõudes trennist koju ütleb ta „Ma olin nii tubli ja olen ära teeninud selle hiiglasliku šokolaaditordi ning paki krõpse.“
- Kuidas ta sai minuga niimoodi käituda? Ma vihkan teda ja maksan kätte.
- Kuidas ta saab niimoodi mõtelda ja nii loll olla? Ma pean ta paika panema.
- Ta ei armasta mind.
- Vahet pole, et olen abielus ja mul on 4 last. Ta on nii kuum ja ma pean teda saama. Keegi ei saa sellest kunagi teada ja elu tuleb nautida.
Need on üksikud näited, sellest, kuidas varas võib inimeste eludes kaost külvata. Kui ma enne ütlesin, et enamus inimesi peavad iseennast vargaks, siis näidetes on välja toodud selle põhjus. Hääl peitub tihti „mina“ sildi taga. Ma olen see ja ma ei ole too, inimesed peavad mind austama jne. Kuna enamus inimesi ei ole teadlikud vargast, siis nad arvavadki, et nad on oma mõtted ja käituvad vastavalt oma mõtetele ja enamuse ajast isegi ei teadvusta, mida nad mõtlevad ning teevad.
Ütlesin ka alguses, et varas võib võtta ükskõik mis kuju. Mõnikord võib ta ka esineda „positiivse“ jõuna, sest paljude ambitsioonikate inimeste tegevused lähtuvad hirmust, et nad ei ole piisavad. Enamasti on tegu mõtetega:
- Ma ei ole piisavalt hea ja pean rohkem pingutama.
- Ma pean temast parem olema.
- Ma ei saa talle alla jääda.
- Ma pean võitma.
- Ma pean töötama 80h nädalas ja rohkem raha teenima, et kõik näeksid kui edukas, tubli ja parem ma olen.
- Kui ma ostan selle BMW või uue IPhone-i, siis kõik näevad ja saavad aru, et ma olen nendest parem.
Ambitsioon ja tahe tegutseda ei ole halb. Küsimus on, et mis on motivatsiooni allikas? Kas inimene tegutseb, sest ta tunneb tegevusest rõõmu ja tahab maailma või ühiskonda paremaks muuta? Või tunneb inimene hirmu, et ta ei tohi teistest maha jääda ja peab hoidma teatud välist kuvandit ülejäänud ühiskonna jaoks, et olla teiste poolt aktsepteeritud.
Ambitsioonikad ja töökad inimesed, kelle tegevused on hirmust ajendatud, rikuvad oma tervise ära ja töötavad ennast tihti surnuks rikkuse ning edu nimel. Isegi kui nad saavad edukaks ja rikkaks, on paljud sisemiselt õnnetud, sest varas tekitab inimestes põhjatu augu, mida ei ole võimalik täita.
Kõik ihad, mida inimene täidab ja taga ajab, asenduvad alati uutega, sest ego ainus eesmärk on „elus püsimine“ ja seda teeb ta läbi ihade ja hirmu. Siit tulebki see tüüpiline mõtlemine, et kui ma saavutan selle või teenin nii palju raha, siis ma olen lõpuks õnnelik ja rahul. Alati on mingi uus mänguasi, mida on vaja või uus tiitel, mis on vaja saada. Kui inimene saab selle, siis kogeb ta ajutist rahu ja rõõmu, aga see hääbub ning asendub uue soovi või rahulolematusega, sest ego tahab alati rohkem. Kui me saavutame midagi, siis see rahu ja rõõm, mida kogeme, ei tule sellest, et me saavutasime midagi, vaid sellest, et see hetk meil ihad puuduvad. Varas on hetkeks kadunud. Möödub nädal või kaks ja ta tuleb jälle tagasi ja hakkab meie peas uuesti ketrama. Midagi on puudu? Midagi on vaja? Kas see ongi kõik, mis elul on pakkuda? Iha ja hirm naaseb uuesti ning rahu ja rõõm mattub nende alla peitu. Ja niimoodi me otsime muudkui rahu ja rõõmu, mis on tegelikult alati olemas, aga mida me ei näe ega koge ego tõttu. See on suurim vargus, mida terve inimkond kogeb ja on kogenud aastatuhandeid. Kõik otsivad rahu ja rõõmu taga ning ego pakub kõigile „sobivaid“ lahendusi, olles ise kogu probleemi allikas. Tee seda, osta see, abiellu temaga ja ela elu lõpuni õnnelikult nagu Disney multikas. Aga tegelik probleem ei leia kunagi lahendust, sest ego ei kao kuhugi. Ego on kogu aeg peidus ja saadab kõik inimesed tuult taga ajama. Tegu on olukorraga, kus varas ja politseinik, kes teda taga ajab, on üks ja sama isik.
See ringiratast jooksmine tüütab lõpuks mõned inimesed ära ja nad saavad aru, et midagi on väga mäda. Kõik, mida nad teevad ja taga ajavad, on kaduv ning ei paku jäädavat rahuldust. Nüüd jõuab inimene spirituaalsuse juurde ja hakkab vastuseid otsima. Ta saab teada, et on valgustumine, maailm on illusioon jne. Ja siis teeb ego ühe kõige kavalama triki, mida üldse annab teha. Egost saab spirituaalne otsija. Ego hakkab „otsima“ valgustumist. Siit tulevad need lood, kuidas keegi on 10 või 15 aastat mediteerinud, aga ei ole endiselt saavutanud jäädavat rahu. Ego iha ja nälg on muutunud jumala otsimiseks. Siit tulevad need inimesed, kes vinguvad ja halavad:
- Maailm on illusioon ja ma tahan vabaneda.
- Ma tahan valgustuda.
- Millal see lõppeb?
- Minu ego on nii rõve tegelane ja on pannud mind kõiksugu asju tegema.
- Ma olen nii kaua aega kannatanud tema all.
Nagu ma alguses ütlesin, võib varas võtta ükskõik mis kuju ja ta võib samaaegselt mängida kahte või enamat erinevat tegelast. Varas võib mängida kurja ego, kellega „me“ võitleme ja kes „meid“ halastamatult ründab ja ta võib samal ajal mängida ka üllast kannatajat ja kangelast, kes otsib väljapääsu ja üritab ego võita. Siit tulevad need inimesed, kes vahetavad gurusid nagu sokke ja ei suuda kunagi järjepidevalt praktikat teha, sest kogu aeg on midagi uut ja lahedat, mida on vaja proovida. Ja niimoodi muudkui jätkub tuule tagaajamine ego ajendusel ja suunamisel kuni inimene on surnud. See ei tähenda, et spirituaalsed praktikad oleksid mõttetud, sest kui inimene järjepidevalt otsib, näeb ta lõpuks egost läbi ja saab vabaks. Aga tasub siiski märkida, et ego suudab kogu seda protsessi märkimisväärselt pikendada kui ta hakkab mängima spirituaalset otsijat.
Mis on siis lahendus? Lahendus on teadlikkus. Kui sa oled varast näinud, kui ta on jäänud sulle juba ühe korra vahele, siis ei ole enam võimalik teda mitte näha. Ja ta võib mõnikord ikkagi tulla ja krutskeid teha, aga see muutub talle aina raskemaks, sest sa hakkad teda aina sagedamini nägema ja takistama, kuni ta lõpuks otsustab enam mitte tulla. Kui ei ole enam ego, kes oma ihade ja hirmuga varjutab rahu ja õnnetunnet, siis muutuvad need püsivaks seisundiks.
-Raul Lätemägi