Ilusat jooga-aasta algust!

Postitas Isvara Joogakool 3 kuud tagasi

Mulle meeldib see, kuidas meie joogakoolis on hooaja avatseremoonia ühtlasi eelmise hooaja lõputseremoonia, kuidas ühe taseme lõpp tähendab teise taseme algust. Just nagu elus. Just nagu siis, kui lõdvestume peale sarvangasanat ja kuuleme õpetajat ütlemas: „Tunneta vishudha tšakra intensiivset ärkamist, spetsiifilist aja ja ruumi tunnetust, kuidas minevik, olevik ja tulevik on üks tervik.“

Mul ei õnnestunud osaleda selle aasta ava- ja lõputseremoonial, aga ootus uue jooga-aasta ja uue taseme alguses on ikka sees, tunne veidi pidulik ja meeles mõlguvad mälestused eelnevatest tseremooniatest, eelnevate tasemete algustest ja lõppudest. Mõnes mõttes on need kõik ühesugused. Ja mõnes mõttes täiesti erinevad. Kasvõi seesama spetsiifiline aja- ja ruumitunnetus kurgutšakra tasandil – kui me esimesel tasemel alustasime, võisin küll aimduslikult ja mõttetasandil aru saada, mida õpetaja sellega mõtleb, aga tunnetust veel ei olnud. Täna saan kätte juba ka tunnetust.

Mulle meeldib märgata neid hetki joogas ja enesearengus, kui ütlen endale mõttes: „Ahaa, nüüd ma saan aru, mida sellega tegelikult mõeldud on. Nüüd ma saan aru, mida see tegelikult tähendab!“ Näiteks eelmise, minu jaoks 5. taseme lõpus, kui kõik õpilased rääkisid oma kogemustest ja nägemustest brahmacharyast, mis oli meie selle taseme läbiv teema, oli tunni lõpuks tõesti tunne, et mõistan ja tunnetan seda põhimõtet nüüd hoopis sügavamalt. Iga teise kaasteelise jagamine avas midagi minus endas ja pusletükikesed justkui kukkusid oma kohtadele.

Mulle meeldib näha, kuidas, mida aasta edasi, muutub üha rohkem iga tegevus, kokkupuude ja suhtlus joogaks. Joogaks ehk ühenduseks. Ja tantraks. Tantraks ehk elujaatuseks. Nii nagu on selle sõna algne tähendus. Me ei õpi oma tantristlikku joogat mitte ainult õpetajat kuulates või pea peal seistes, vaid ka teineteisega suheldes, oma kogemusi jagades, ühes ruumis viibides, saabudes ja lahkudes. Ja igaüks oma elus, kes siis just mil viisil ja kui palju, aga neidsamu jagamisi kuulates oli üks kõige muljetavaldavam märkamine mu jaoks see, kui palju on kasvanud teadvelolu iseendast, võime end kõrvalt vaadata ja ka enese aktsepteerimine (ehk enda jaatamine).

Kõige olulisem ongi vast see, et see rahu, teadvelolek ja kohalolu, mida praktiseerime tundides, muutub üha rohkem me elu loomulikuks osaks. Mitte tohutu pingutuse ja töö läbi, mitte elust koopasse eraldudes ja pidevalt mediteerides või analüüsides, vaid nii, et märkamatult hakkab igast tegevusest saama meditatsioon, mis võimaldab tunda ja elada palju täielikumalt. Totaalsemalt, nagu armastab öelda ja rõhutada Osho – tee, mida iganes, aga tee seda totaalselt!

Ma soovin meile uut jooga-aastat, milles elaksime ja oleksime veel rohkem totaalselt kohal! Vahet pole, kas minevikus, olevikus või tulevikus, millega siis parasjagu vaja tegelda on – lõpuks on ju nagunii kõik üks. Lõpuks on nagunii kõik jooga – ühendus, ühtsus. Ma soovin, et võiksime kogeda üha suuremat rõõmu sellest lihtsast kohal ja elus olemisest ja iseendast, sellest, et suudame iseennast ja kogu elu võtta üha rohkem just nii, nagu see on, usaldada, et iga hetk on ideaalne täpselt sellisena, nagu see meile tuleb ja meie oleme igas hetkes ideaalsed just nii, nagu parasjagu oleme. Et võiksime öelda Elule „jaa“ ja Loojale „aitäh“!

Aitäh, Looja!

 

Su ambroosiat ma joon

Sinu tahte siia ilma toon

Minu sees voolab taevane vägi

Himaalajad on mu kodumägi

 

Ma hingan elujõudu, tajun pranat,

Mis siis, et alles õpin Pranayamat

Ma olen armastus ja kiirgan valgust

Ma laiun pehme pimedusena, mis kannab kõige Algust

 

Ma olen Sina ja Sina oled mina

Me oleme üks – eimiski ja kõiksusena

 

Mariann Kiidron

 

 

Kategooria:
  Jooga
seda postitust on jagatud 0 korda
 000

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!