Koroona – millist muutust me loome?

Postitas Isvara Joogakool 3 kuud tagasi

Me maksame kiirustamise eest,

maksame kõrget hinda,

maksame sellega, millel pole hinda

pole numbrit küljes, pole firmamärki,

ei saa pildistada

ega isegi katsuda seda kaadervärki

aga pole midagi, me lubame endale puhkust

vahel tunneme saavutuste üle uhkust,

oleme vajalikud, kasulikud ja hõivatud,

mis siis, et tihti kui maailmast lõigatud

tühjade silmadega viskiklaas käes

võtame „aja maha“

jep, aeg on seljatatud,

temast saanud on raha

mille eest ju lubamegi seda kõike –

„elustandard“ kindlasti on üle nulli

Insta särab feimist

ja taskust pritsib ööklubis sulli

aga siis tuleb esmaspäev

ja taas algavad vaevad,

kuigi sõjavägi ammu läbi,

tuleb taas minna teenima aega

kvaliteetaega!

mitte alla standardi muidugi,

selle nimel tasub kannatada,

sellest rääkida saab lugusid…

Aga kui kedagi enam kuulamas pole,

naine läks ära ja lapsed jäid kaugeks?

Pole midagi, uus plasmateler

muudab õhtud taas raugeks!

Niisiis teenida edasi!

Sest egas raha tule taevast,

vaid ikka tööst ja vaevast!

Ja armastus? Ostame! 

Igal reedel ööklubis Seitsmes Taevas

Koroonaviirusest räägitakse nii palju, et selles infos vaikselt juba raske orienteeruda. Mina ei taha viirusest rääkida. Ma tahaks mõelda hoopis selle üle, miks koroona meile vajalik võiks olla.

Maailm ja meie elustiil vajab muutust juba pikemat aega. Inimlikud ja vaimsed väärtused, inimsuhted, ühendus loodusega ja iseendaga on jäänud tagaplaanile edukultuse, saavutamise ja materiaalse rikkuse kogumise ees. Mitte et viimased halvad oleks. Halb on lihtsalt see, kui esimesed jäävad viimaste varju. Halb on see, kui viimased toimuvad esimeste arvelt. Halb on see, kui edu, saavutused ja rikkus ei ole inimese, tema elu ja heaolu, suhete ja vaimse kasvu teenistuses, vaid pigem vahendid inimese kontrollimiseks ja süsteemi mutrikeseks muutmiseks.

Halb on see, kui küsida inimeselt, aga milleks Sulle see kõik, miks see Sulle isiklikult oluline on, ja tal ei ole vastust, ta ei ole kunagi isegi selle peale mõelnud… Sest ta teenib… lihtsalt teenib midagi või kedagi, kellegi või millegi kasumit, täidab kellegi või millegi eesmärke, küsimata, miks ta seda teeb. Sest ta usub, et elus püsimiseks muudmoodi ei saagi. Kõik ju elavad nii… Vanem põlvkond kannab just seda uskumust. Maailm, kus ei astutagi 20selt vabrikuuksest sisse ja 60selt välja, tundub paljudele selle põlvkonna esindajatele, juba niigi hirmutav.

Noorema põlvkonnaga on mäng veidi peenem. Neil on eesmärgid, nad soovivad midagi saavutada. Aga milleks? Ja millised on need eesmärgid või hüved, mida taga aetakse? See põlvkond saavutabki. Saavutab midagi, mida on õppinud pidama väärtuslikuks, sest sügavamale vaadata pole aega, iseendaga ja lähedastega olla pole aega, elada pole aega… Ja ma mõtlen päriselt elada, mitte tegeleda elus püsimisega päevatöö kõrvalt. Puhkust ja kvaliteetaega iseenda ja lähedastega kompenseerivad tehnoloogia, kallis auto ja soojamaareis kord või paar aastas, uhke ametinimetus ja võistlevas maailmas loodud standardile vastav sotsiaalne staatus. Kui hinges on ikka liiga tühi ja miski enam ei toimi või ei õnnestu inimesel (enam) selles võidujooksus sammu pidada, tulevad appi mõnuained, porno, vägivald, antidepressandid… kellel kuidas… võimalusi pakub see maailm lõputult, peaasi, et inimesed edasi teeniks…

Probleem on selles, et sellised näited ei ole üksikud, ei ole erandlikud. See on normaalsus. Õnneks küll normaalsus, millest on ka erandeid. Ja üha rohkem erandeid. Sest teadlikkus tõuseb üha uue hooga. Kuid siiski on see normaalsus – normaalsus, mis ei ole normaalne! Palju räägitakse uuest ajastust. Ma usun, et see uus ajastu seisnebki selles, et normaalsus muutub jälle normaalseks, et kõik pöördub pea peale ja erandist saab norm.

Ja see uus norm, uus normaalne on see, et inimene teenib iseennast, maailma ja inimkonda selleks, et olla üha elusam, õnnelikum, harmoonilisem, mitte ei teeni selle kõige arvelt. Uus normaalne on see, kui süsteem teenib inimest, mitte inimene süsteemi. Uus normaalne on, kui edu, saavutused ja materiaalne rikkus on inimlike ja vaimsete väärtuste, inimsuhete, inimeste tõelise heaolu, meie planeedi ja looduse teenistuses, mitte vastupidi.

Ma loodan, et praegusel ajal on võimalikult paljudel võimalus sõita maale, olla väljas, olla lähedastega, olla iseendaga, süüa senisest rohkem lihtsat ja tervislikku toitu, liikuda, lugeda, mängida. Sõnaga, teha kõike seda, mis on tasuta, kuid tõeliselt ja päriselt väärtuslik. See tõstab ühtlasi armastuse, rõõmu ja rahuenergiat ning alandab oluliselt hirmuenergiat, mida olukorra ebakindlus ju paratamatult loob. Hirmuenergia nõrgendab aga oluliselt immuunsüsteemi. Egas vanarahvas asjata rääkinud „enda haigeks muretsemisest“.

Ja veel rääkis vanarahvas, et kaaren, must lind, kuulutab surma. Aga surmale järgneb ju alati uus elu. Sünd ja surm elu loomulike osadena käivadki ju käsikäes. Vanarahvas tundis seda seaduspära ega hakanud kaarnaid kuidagi eriliselt kartma. Koroona kõlab natuke nagu kaaren. Mis siis, kui võtaks teda samamoodi – nagu üht suurt lindu, kes kuulutab millegi vana surma ja seega ka uue sündi?

Kuulame siis vanarahvast ja ärme muretse end haigeks! Tervitame hoopis uut normaalsust ja proovime sel kaootilisel ajal seda elada. Äkki hakkab meeldimagi!

Mariann Kiidron

Kategooria:
  Määratlemata
seda postitust on jagatud 0 korda
 000

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!