Jõulud on huvitav aeg. Ühelt poolt on see aasta kõige helgem ja rahulikum aeg – siis tehakse head rohkem kui tavaliselt, ollakse teineteise vastu kuidagi lahkemad, isegi vaidlused või riiud lükatakse nagu edasi, kes siis jõuluajal tülitseb… Samas näib see rahuaeg paljudele just kõige stressirikkam aeg – mitte ühelgi muul ajal ei näe me korraga nii paljusid inimesi närviliselt mööda ostukeskuseid tormamas, otsimas viimasel hetkel kinke või õhtusöögikraami, mida siis veel tunde valmistada. Kui kõik lõpuks tehtud saab, on tegijad surmväsinud ja jõulutundest pole haisugi.
Milline on siis see jõulutunne, mida ju ka läbi selle rahmimise taga aetakse? Sellele vastamiseks ei peagi väga originaalne olema. Mõelgem korraks ühele n-ö klassikalisele jõulupildile: tuba on korras ja kaunistatud, kuusk toanurgas ehitud ja selle all paistavad kingipakid, kaetud on ilus laud, millel kõik see hea ja parem, mida pere armastab, köögist tulvab ninna veel küpsetiste lõhna, kausis on säravad mandariinimunad ja piparkoogid. Kas tuli soe tunne südamesse?
Nüüd kujutlegem peret, kellele see kõik mõeldud on. Nad on ühiselt laua ümber, kuid igaüks põrnitsemas oma taldrikusse, välja arvatud siis, kui onu Valdur pitsid täidab, mille peale tädi Maie hakkab juba kurjaks muutuma, teises laua nurgas tülitseb noorem pere midagi isekeskis, laps jookseb ringi ja püüab järjest kõigi tähelepanu saada, aga kõik on liiga närvilised või tüdinud, et talle seda osutada. Võib-olla saab see laps hiljem kuuse alt pakist viimase iPhone’i mudeli või eriti vinge mänguauto. Korraks on ta muidugi põnevil, aga siis… Soe tunne kadus, eks?
Aga jätame asjad nüüd kõrvale ja kujutleme lihtsalt üht peret. Nad on tulnud ühist jõuluõhtut veetma. Mitte selle pärast, et nii on kombeks, vaid sellepärast, et nad tahavad. Sellepärast, et need õhtud on alati mõnusad ja jätavad sooja tunde südamesse. Neil õhtutel saab lihtsalt olla, rääkida, kuulata onu Valduri ja tädi Maie meenutusi läinud aegadest, pajatada, kuidas lapsed kasvavad või mis kellelgi uudist, niisama lobiseda. Neil õhtutel saab mängida – oh kui vahva on see, kui ühe mängulaua taga istuvad pere kõige pisemad ja kõige vanemad ning arvavad näiteks üheskoos sõnu ära või veeretavad täringut, et maakerale mängulaual tiir peale teha! Nutitelefonid on mõneks ajaks unustatud ja ekraanide asemel särab rahulolu ja rõõm inimeste nägudel. Ikka ja jälle on kuulda naerupahvakuid. Kuid ruumi on ka vaikusel ja tõsisematel juttudel. Kui pidulauast tõustud ja tassides aurab tee või glögi, saab lihtsalt olla rahulikult ja jagada, kuidas meil päriselt läheb, võtta aega kuulata ja rääkida südamest südamesse.
See viimane tekitab kindlasti erinevaid tundeid. Kellegi jaoks on see reaalsus. Nimed ja pere koosseis on ehk erinevad, aga tunne sama. Kellelgi toimub midagi sarnast hoopis sõprade ringis. Kellegi jaoks kõlab see aga nagu teine dimensioon ja on neidki, kes mõtlevad õudusvärinaga sellele, et taas tuleb kõigi nendega ühes ruumis olla, mõni palvetab juba ette, et seekord keegi ometi ei mainiks sõnu „Ossinovski“, „õllehind“ või „vaktsiin“…
Ükskõik, kuidas täpselt see meie jaoks ka ei oleks, selge on see, et tahame me kõik tunda jõulutunnet ja soojust südames. Me kõik vajame ja igatseme lähedust ja sooje suhteid oma perega. Ja tegelikult ju muidugi mitte ainult jõuluajal, vaid igal ajal. Jõuluõhtu on lihtsalt üks hea lakmuspaber, mis näitab, millised need suhted on, aga ka hea võimalus seda vajadusel muuta.
Mida saame siis ära teha, et me jõuluõhtus oleks jõulutunnet? Esiteks, ausus enda vastu. Küsige endalt, kellega, kus ja kuidas te tegelikult tahaksite jõule veeta, kui palju sõita jne ja talitage võimalikult selle järgi. Parem jätta üks „kohustuslik“ külaskäik tegemata, kui teha seda vastumeelselt. Väike aus solvumine on parem kui paksu varjatud tuska tekitav eneseohverdus. Teiseks, ausus teiste vastu. Rääkige perega avameelselt juba varem, kuidas kellelegi meeldiks seda ühist õhtut veeta. Arutage läbi, mida kinkidega teha, mõelge, kuidas ühist lauda katta ja kellel kui palju selleks aega on. Ärge eeldage, et kõik peab olema nii, nagu alati! Võib-olla hingab tädi Maie kergendatult, kui selgub, et te ei soovigi tema klassikalist jõuluhane koos rullbiskviidi ja kõige muuga, mille vaaritamine kaks päeva aega võtab. Võib-olla on kõigi jaoks tore mõte tellida sushi ja vaadata üheskoos täitsa rahulikult kõiki „Üksinda kodus“ osi. Mine tea! Suhelge!
Niisiis, jõulutunne algab südamesoojusest ja peresuhetest. Soojus peres algab aga iga selle liikme heaolust ning pere omavahelisest suhtlusest. Kui teil on sellega kehvasti, siis miks mitte alustada muutust nüüd? Miks mitte harjutada ausust ja sügavamat suhtlust projekti „ühised jõulud“ kaudu? Sest – mis saaks olla veel parem aeg?
Mariann Kiidron