Meri ja meelerahu

Postitas Isvara Joogakool 1 kuu tagasi

Ma olen vist juba tuhat korda pildistanud üht ja sama mereranda ja väikest muuli oma kodu lähedal. Ja pildistan veel, sest seesama rand ja seesama meri on iga kord erinev. Nagu metski. Ma ei kõnni iialgi täpselt sama rada mööda. Ma ei pildista iialgi täpselt sama merd. Samamoodi, nagu ma iialgi ei kuule täpselt samasugust lainete laksumist ega tunne samasugust meretuult või päikesepaitust.

 

Eile õnnestus mul merd pildistada veel hoopis teisest kohast. Meri oli nõnda madal, et sain merre kulgevaid kive mööda päris viimase kivini kõndida, ja nõnda rahulik ja tüüne, et võisin seal kivil ka rahulikult istuda ja üldse mitte märjaks saamist karta. See looduse muutumatu muutumine on täiesti hindamatu kingitus. Nii hindamatu, et kipume unustama seda hinnata. Sest meie „meel on nagu playboy“ (kasutan siin oma armsa õpetaja väljendit tänasest hommikust) – ta otsib kogu aeg uut stimulatsiooni, uut intensiivsust, uut mängu. Mõistus ei hooma, et tegelikult on kõik see, mida me tõeliselt sisemise õnne jaoks vajame, imelihtne ja kogu aeg olemas.

 

Seesama mõistuse pärdikulik hüplemine ja üha uue, üha järgmise, üha keerulisema ja intensiivsema asja või kogemuse otsimine kandub ka inimsuhetesse. Just nagu elades otse mererannas, ei näe me ühel hetkel enam selle ilu, just samamoodi juhtub sageli ka inimesega, kelle kõrval me elame – me ei näe enam tema ilu. Hakkab igav, liiga „tavaline“ on. Aga samas ootame, et see inimene oleks mingites asjades kogu aeg samasugune, noh näiteks heatujuline, ning solvume, vihastame või haavume, kui ta seda ei ole. Täiesti vastukäivad ootused… täiesti võimatud rahuldada… ja täiesti ebavajalikud.

 

Eile seal kivi otsas istudes mõtlesin, et mis oleks, kui me näeks inimesi oma elus samamoodi nagu merd ja loodust – iga päev ja iga hetk muutuvana ja just nõnda ja just selle pärast nii täiuslikuna. Mõnikord saame talle hästi lähedale minna, ta lubab meid suisa selle viimase kivi otsa, mõnikord on vesi aga nii kõrgel ja tuul nii raju, et tuleb vaadata eemalt. Ja iga kord ongi hea ja ilus just nii, nagu parasjagu on.

 

Mingit kasu poleks sellest, kui püüaksime mingit osa temast muuta endale sobivaks, sest see „ei meeldi“ meile, nt surfar tahaks pidevalt laineid, aga üks poetess tahaks iga päev kaugeima kivi otsas istuda ja kirjutada. Meie tahtmised ja meeldimised ei tee merd paremaks ega halvemaks ega muuda midagi. Inimeste puhul, ja eelkõige tegelikult iseenda puhul, me aga miskipärast usume, et see võiks toimida.

 

Kuidas oleks sellest uskumusest loobuda, alustades suhtest iseendaga, millest tegelikult kõik muu ju alguse saab? Mis oleks, kui me näeks iseennast ja läheneks iseendale just samamoodi? Igas hetkes, tundes, olukorras ja olekus. Kui me saaks aru, et meie täiesti absurdsed ootused ning meeldimised ja mitte-meeldimised, tahtmised, millega endale pidevalt stressi tekitame, on sama kasutud nagu oleks ootused mere suhtes? Selle vahega, et kui merel pole meie ootustest ja meeldimistest sooja ega külma, siis iseennast, kõiki oma suhteid ja heaolu suudame me selle pideva meele rahmeldamisega päris korralikult kahjustada. Meri on meri. Mina olen mina.

 

Aa, et kuhu jääb siis eneseareng ja muutumine? Siit see algabki. See on meie loomulik olek ja osa. Laseme sel siis toimuda – nagu merelgi lubame olla ja muutuda…

 

Mariann Kiidron

Kategooria:
  Määratlemata
seda postitust on jagatud 0 korda
 000

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!