Sisemine rahu ja ego

Postitas Isvara Joogakool 2 nädalat tagasi

Kord saabub hetk,

mil tuleb teha endaga rahu,

nautida nautimist, kuulda vaikust

ja tunda sisemist rahu

 

Kord saabub päev,

kui elust peab saama kunst,

kui lahustad valged pärlid punases veinis,

luues joogi, milles on täiuslikkust –

 

Sinu enda lõputut täiust,

sisemist sära ja tüünust,

milles iga hetk on kingitus

ja rõõmus voogab iga püüdlus

 

See on päev, kus vaja on vähem teha ja rohkem olla

See on päev, kus mõõgad läbistavad lootosõie,

leides õrnas tasakaalus oma tõelise väe

See on päev, kus karikad on täis armastust, õnne ja rahu

See on Igavene Päev

 

Lõpetasin just raamatu, kus on juttu Ennegrammi-süsteemist ehk erinevatest egotüüpidest. Enneatüüp või ego peamised uskumused, hirmud, ihad ja käitumismustrid, mis määravad meie toimimise siin elus ja varjutavad meie tõelise vaba ja kerge olemuse, mille loomulik olek on õnn, õndsus ja kergus, kujuneb välja – üllatus, üllatus – lapsepõlves. Enneatüüpide kirjeldused kõlavad kohati päris julma peeglina ja võivad meelehärmigi tekitada, aga kui kasutada nende otsekohest peegeldust, et näha hetkereaalsust ja seda aktsepteerida, on võimalik hakata teadlikult liikuma oma tõelise olemuse ja vabaduse poole.

 

Jooga ja ausus enda vastu

 

Sedasama taotleme ka joogapraktikates. Ei olegi sealjuures oluline, kas teeme seda läbi hingamise ja asana-seeriate raja-joogas, läbi rituaalide ja palvete bhakti-joogas, läbi teenimise karmajoogas jne – nende lähenemiste erinevused ei põhimõttelised, jooga tähendab ikka ühendust, ühtsust, üksolemist, mida saame kogeda, kui kontrollime oma keha ja meelt sellisel määral, et suudame puudutada endas midagi kõrgemat ja sügavamat, oma tõelist olemust. Esimesteks sammudeks sel teel on Patandžali järgi yama-d ja niyama’d – moraalsed juhtnöörid ning vastav isiklik käitumine. Patandžali ütleb, et ilma nendeta on asendite praktika lihtsalt võimlemine.

 

Yama’sid ja niyama’sid lähemalt vaadeldes võib märgata päris paljus just sedasama, millest räägib mainitud raamat – oma egolõksudest teadlikuks saamist ja neist välja kasvamist. Ükskõik, kas räägime ahimsa’st ehk vägavallatuse põhimõttest või näiteks tapas’est ehk enesedistsipliinist, selleks, et need tõeliselt väljenduks ja lubaks meil vaimsel teel päriselt kasvada, peavad need olema mitte vaid mõistuse ja sõnade tasandil mõistetud kontseptsioonid, vaid ka südames elatud reaalsus. Teisisõnu, oluline on, et toimuks sisemine tunnetuslik nihe. Muidu võime küll intellektuaalselt kõiki yama’sid ja niyama’sid mõista, neist rääkida ja püüda (sageli ka iseendale) näidata, et elame nende järgi, kuid tegelikkuses otsime vaid poolehoidu, heakskiitu ja tähelepanu (mida vajab ego), tunnistamata endale seda kohta, kus me päriselt oma arengus oleme. Nii kujuneb sageli hoopiski uus lõks – spirituaalne ego – mis võib osutuda n-ö tavalisest egost oluliselt võimsamaks ja ohtlikumaks. See on aga hoopis suurem teema, millest kirjutan ehk millalgi eraldi.

Igatahes, oluline on, et ka joogat praktiseerides on oht langeda enesepettusse, sest tahaksime olla juba arenenumad, paremad, puhtamad, kõrgemal jne. Võib tekkida lõhe selle vahel, mida kujutame ette, et peaksime olema, kui praktiseerime joogat, ja mida tegelikult tunneme, mõtleme, vajame. Nii võime eneselegi märkamatult hakata oma „sobimatuid“ tundeid, kimbatusi, ihasid, mõtteid jne eitama ja alla suruma, et tunda, et oleme juba „kohal“ – oma kõrgemas minas, pärisolemuses, egovabas valgustunud olekus, Jumalas või kuidas iganes keegi enda jaoks seda nimetab. Mida me teeme, on sel juhul täpselt seesama, mida on kogu aeg teinud meie ego teatud osadega meist – surunud alla, eitanud, moonutanud.

 

Õnneks kõrgemat teadvust me ei peta, ebakõlad ja vale annavad ühel hetkel ikkagi tunda ja tõde murrab läbi. Seesama tõde, mille poole nii väga püüelnud oleme, kuid mis vahel on ebamugav tundunud. Seesama tõde, milles tegelikult olemegi alati juba kohal. Egotõkked vajavad esmalt nägemist ja eemaldamist või integreerimist, et saaksime seda kohalolu täielikult tunda ja selles elada. Vaatamegi veidi, kuidas see käib. Lisaks sellele, mis nüüd juba selgeks sai, et võtmesõnadeks on ausus ja hetkereaalsuse aktsepteerimine.

 

Ego ei ole paha ega vaja hävitamist, vaid lihtsalt läbinägemist ja enese aktsepteerimist

 

Et ego on kaval – olles ju noores eas välja kujunenud selleks, et meil oleks võimalik ellu jääda ja kergem terveks jäädes läbi elu olukordade minna – oskab ta end väga hästi säilitada ja jätta mulje, et ilma tema automaatsete kaitseteta ei olegi meil võimalik siin maailmas toimida. See on aga vale. Tänaseks, mil oleme teadlikud täiskasvanud ja võimelised kasutama oma teadvust, südant ja mõistust selleks, et oma vajadusi märgata ja nende eest seista, enda vastu aus olla, ennast ja teisi paremini mõista ning seetõttu vabamalt, kergemalt ja loomulikumalt elada, on egokaitsed – vähemalt suuremas osas – muutunud kunagi vajalikust ja abistavast piiravaks ja vangistavaks.

 

See tähendab, on aeg omaenda ehitatud, kunagi kaitsena ja abina toiminud vanglast välja murda. Näiteks minu üks suur uskumus on olnud, et ma ei ole kunagi piisavalt hea või eriline. Teised on alati kuidagi paremad ja mul on midagi puudu. Jah, ma olen alati paistnud enesekindla ja julge naisena, kuid sisimas olnud endas kahtlev, pidades end ebapiisavaks ja tundes vajadust saavutada, teha ja tõestada üha enam ja enam. See tunne on olnud nii sügav ja peen, et olen ka iseenda eest seda päris edukalt varjata suutnud ja kui mõni aasta tagasi oleks keegi mulle püüdnud öelda või vihjata, et see nii võiks olla, oleksin ta lihtsalt joonelt pikalt saatnud ja välja naernud. See tunne ja vajadus on mind tagant tõuganud paljut tegema ja kogema, paljut saavutama, olema ambitsioonikas ja pürgima kaugemale, kuid see on viinud ka depressiooni ja läbipõlemiseni. Sest fakt on see, et kui teha ja pürgida ebapiisavuse ja sisemise ebakindluse alatooniga kusagil sügaval taustal, seda iga hinna eest varjates, eelkõige iseenda eest, ei saa ükski saavutus iial olema piisav. Alati jääb alaväärsustunne ja tühjus hinge. Ja ühel hetkel saabub koht, kus justkui pole enam kuhugi minna. Pole kuhugi minna, aga kohale jõudmise tunnet ka ei ole. Kõik on justkui hästi ja samal ajal valdab mingi arusaamatu ja üha tugevnev rahulolematus. Kõige hullem on see, et mõistus ei suuda seda vastuolu seletada ja nii lisandub kogu kompotti hulk sisemist kriitikat, enda sundimist üha uusi asju ette võtma ja muudkui MIDAGI TEGEMA, et ennast „korda teha“.

 

Ja kui kogu see tegemine ja „korda tegemine“ ikka üldse ei aita ja asi läheb aina hullemaks, on käes see on hetk, kus ei jää enam muud üle, kui vaadata iseenda sees sügavamale, küsida, kes ma päriselt olen, kuidas ma ennast päriselt tunnen, mida ma päriselt vajan. See on hetk, kui tuleb tunda, mis tunne see tühjusetunne hinges päriselt on, tunda, mis seal all on. Tuleb tunda ja näha, sest enam pole võimalik seda tühimikku täita, – ei saavutuste, mõnuainete, toidu ega millegi muuga – see lihtsalt enam ei toimi. Ja see on hetk, kus võib-olla tahaks põgeneda, end ära peita, sest tundume endale nii lootusetud ja abitud. Ja see ka ei toimi, sest iseenda eest ära ei jookse.

 

Kõige pimedam on enne koitu

 

See on imeline lootusetu ja must koht – koht, kus on piisavalt halb, et samamoodi enam edasi ei saa. Ja see tähendab, et on tekkinud ruum uuele. See tähendab, et pimedus on muutunud päriselt pimedaks ja seetõttu on selles nüüd lõpuks koht päris valgusele (mitte enam kunstlikule – see on läbi põlenud). See pärisvalgus ei tule väljastpoolt, kust oleme teda seni otsinud, vaid võrsub sealtsamast pimedusest meie enda sügavast sisimast olemusest. Ja see võib olla valus, sest egokütked on tugevad ja omamoodi armsaks saanud, oleme end nendega samastanud ja arvanud, et see ongi see, kes me oleme. Seda toetab ka oma tunnete mittenäitamisele ja välisele edule orienteeritud ühiskond, pere, kust meie sügavaimad uskumused ja mustrid pärinevad, ja ümbritsevad inimesed, kellest enamusele pole lihtne selgitada, „mis meil nüüd viga on hakanud“, sest kõik on ju väliselt hästi.

 

See on hetk, kus tuleb jätta rong seisma ja astuda maha. Ja mitte astuda maha selleks, et juba nurga tagant uut rongi piiluda või end maha astumises süüdistada ja mõelda, et kuhu nüüd küll pärale jõudmata jääb või kuhu me hiljaks jääme, vaid astuda maha ja olla kohal. Isegi kui vana egomuster ei luba esialgu kohaolemise tunnet tunda ja ikka kuhugi kibeleb, muretseb, närvitseb, kahtleb või ära joosta tahab. See maha astumise koht on igaühe jaoks erinev. Minu jaoks on see mitte-tegemine, see on minu väljakutse, lihtsalt olla ja mitte mõelda, mis mul kõik tegemata on või mis ma selle ajaga peaks ette võtma. Kellegi teise jaoks võib see olla, vastupidi, hoopis tegutsemine. Sest tema egomuster on olnud loidus ja tegevusetus.

 

Võti Olemise juurde – kohalolu kõiges, mis on

 

Mõlemal juhul on vaja leida selles peatuses kohaolu – kohalolu hetkes, siin ja praegu, nauding ja voogamine, jätta kõrvale paanika, mida ego harjumatusest külvab ning samas seda tunnistada ja aktsepteerida. Mõlemal juhul on tegu olemise muutumisega Olemiseks – kooskõlaks iseendaga igas hetkes, teadmata, milline on järgmine hetk; kooskõlaks endaga ka siis, kui tunneme ebakõla või käitume vanas mustris, kuigi teame, et seda teeme. Nüüd saame seda näha, ärevuse või süüdistamise asemel endale andeks anda ja rahulikult sisemise rahu juurde tagasi tulla.

 

See on olemine armastuses, esmalt iseenda vastu, kus õpime igas hetkes rahuga tõdema, et me ei ole ideaalsed ja just seetõttu oleme täiuslikud. See on protsess, mille sihtpunkt on seal, kus juba oleme – iseendas, kohalolus, teadlikkuses. See on ainus koht, kust võib tegelikult leida eneseteostuse, armastuse ja õnne, mille nimel ju lõppkokkuvõttes kogu see etendus siin planeedil ja meie eludes käib.

Mariann Kiidron

Kategooria:
  Jooga
seda postitust on jagatud 0 korda
 100

Saa osa meie värsketest uudistest!

Joogakursuste tunniteemad, erisündmuste info ning inspiratsiooni ja ideid isiklikuks arenguks – just seda saadame Sulle kord kuus koos meie uudiskirjaga! Liitu siin!